Tasuja
Bornhöhe loomingu kandva osa moodustavad romantismimõjulised ajaloolised seiklusjutud, mis räägivad põhiliselt eesti rahva vabadusvõitlusest. Teda peetakse eesti ajaloolise romaani rajajaks. „Tasujas” väljendus 17-aastase nooruki soov anda Rinaldiinide, Morandiinide ja Abelliinode kõrvale ka üks eesti soost kangelane, kes oskaks nii mõõka vibutada kui ka vanu keeli ja daamide südameid lugeda. Olevikus puudus usutav eeskuju, tuli minna minevikku. Alles 1870-ndal oli avastatud Renneri kroonika, 1343. aasta eestlaste ja sakslaste vahelise sõja, nn Jüriöö ülestõusu põhiallikas, ning eesti kirjasõnasse oli jõudnud esimesi teateid kunagisest suurest mässust. Bornhöhe toetus eeskätt Russowi (1578) ja Kelchi (1695) kroonikale. Ehtsa kirjanikuvaistuga sidus ta napid teated suurest mässust nooruki unistusega kangelaseks saada ning tulemuseks oli eesti ajalooproosa algus. Tema loo peategelane on eraktalupoeg Jaanus, kellest pärast saatuse lööke saab rahvajuht Tasuja – mõlemal nimel on meie teadvuses Bornhöhe patent. Kolm lugu Õieti jutustab Bornhöhe „Tasujas” kolm lugu. Esimene on lugu Harjumaa vägilasest Vahurist, kes kaupleb metsas karuga kimpu jäävalt Tallinna piiskopilt välja vabatalupoja õigused. Vahur on ihult võimas, tema poeg Tambet on mõistuselt terane ning Tambeti poeg Jaanus on nii ühte kui ka teist. Jaanus saab Tallinnas saksiku hariduse nagu Bornhöhe ise, kuid just see teadvustab talle, mis väärtus on olla vaba eesti mees. Bornhöhe lähtub valgustuslikust teesist, mille kohaselt olid eestlased juba 14. sajandil pärisorjad, mistõttu Jaanus kui vabatalupoeg on erand. Teine lugu räägib Jaanuse suhetest Lodijärve rüütlimõisa laste Oodo ja Emiiliaga. Oodo on tige ning parajalt rumal, kuid igatahes Jaanusega võrdselt julge poiss. Emiilial tekib Jaanusega sõbrasuhe, mida noormees peab millekski enamaks. Eesti kirjanduses on üsna levinud motiiv eestlase armastusest balti aadliku vastu ning nende abielust kui utoopiast, mis lahendaks klassidevahelised vastuolud. Selle algatas C. R. Jakobson oma näidendiga „Arthur ja Anna” (1872) ning see kulgeb Vilde ja Tammsaare kaudu kuni Jaan Krossi „Keisri hulluni” (1978) välja. Sageli on katse tulemus negatiivne ning „Tasuja” on üks lüli ebaõnnestumiste reas. Ka Bornhöhe ise söandas Matsalu mõisa kodukoolmeistrina 16-aastasele parunitütrele Agnes von Hoyningen-Huenele ligineda („surume laua all oma põlved vastamisi ja lõbustame end suurepäraselt”, kelgib ta 1884. aastal sõbra ees), aga oma esmase edevuse rahuldamisest targu kaugemale ei läinud. Küll kinkis ta parunessi eesnime oma kõige kaunimale naistegelasele jutustuses „Vürst Gabriel”. „Tasuja” kõige vastikum karakter on mõisakubjas, kes oma laimuga käivitab teose kolmanda loo ehk Jüriöö vastuhaku. On huvitav vaadata, kuidas aidamehe poeg Bornhöhe kujutab kubjast lurjusena. Sedasama eeskuju järgib kupja ja aidamehe poeg Vilde „Mahtra sõjas”. Mõisasundijate pojad teevad kirjasõnas tasa oma isade patte. Oodo hävitab laimu põhjal Jaanuse talu ning tollest saab saksavastase sõja juht. Selles sõjas on eestlased algusest peale surmaminejad, kuid surma minnes tapavad nad sakslasi nii parema kui ka vasema käega. Jüriööst on saanud eestlaste totaalsõja sümbol, needus maa iga tulevase anastaja vastu. Bornhöhe teene on selle emotsionaalselt veenev kirjutamine eesti kultuurimällu. „Tasuja” on näide romantilisest kättemaksukirjandusest. Bornhöhe oli üks andekamaid eesti kirjanikke – kindlasti ka üks enesekriitilisemaid. Erinevalt Vildest ei kirjutanud ta midagi raha pärast ja oli alati valmis sulge nurka viskama, kui positiivset vastukaja ei järgnenud. „Tasuja” ilmumist tervitas vaid üks arvustus ja seegi kaheaastase hilinemisega. Algse leige vastuvõtu järel vaikis Bornhöhe kümme aastat. Üleüldse ei pidanud ta kirjutamist härrasmehele aupäraseks ja püüdis jätta muljet, et tegeleb sellega vaid ajaviiteks. See pigem baltisaksalik hoiak eristas Bornhöhet nii mõnestki teisest eesti sulesepast.