Kuidas taltsutada tšellot ehk mis juhtub siis, kui Su sõbraks on väike draakon

Suure üheksakorruselise maja ette jõudes otsustas Nora siiski veidi julgust koguda. Lõppude lõpuks läks ta külla draakonitele, kelle kõhus on piisavalt püssirohtu, et väike ilutulestik korraldada ning kes kihutavad mootorratastega nii kiiresti, kui saab, ja võib-olla et veelgi kiiremini. Maja ees pingil istudes kuulis ta katuselt vaikset podinat, nagu oleks keegi putru keetnud. Õnneks osutus soov sõpra näha hirmust suuremaks ning Nora tegi täpselt nii, nagu draakonipoiss oli talle õpetanud. Tüdruk vajutas majaukse koodlukul uksekoodi *74957, kostus vaikne klõpsatus ning uks avanes ja ta lipsas uksest sisse. Loomulikult pidi Nora minema viimasele korrusele ja sealt edasi pööninguluugi juurde, sest kuidas sa muidu ikka majakatusele pääsed. Pööninguluugil uksekoodi ei olnud, kuid seda polnud vajagi, sest Nospel oli seal juba tüdrukut ootamas. Nora mõtles kodust välja tulles sellele, mida küll ema arvaks, kui kuuleks, et Nora on ühe üheksakorruselise maja katusel kolamas käinud. Vaevalt ta väga rõõmus oleks, sest emad näevad mõnikord ohtu isegi seal, kus seda tegelikult ei ole. Seepärast leppisid nad Nospeliga kokku, et Nora ei tule katusele, vaid istub trepi viimasel astmel ning piilub pööninguluugi vahelt draakonipoisi elamist. Nospel tuli korraks ise ka Nora kõrvale trepile istuma. Ta pani oma soomustatud draakonipea tüdruku õla vastu ja ütles: „Nii hea, et sa tulid! Ma täitsa igatsesin sind!“ Lause lõppes väikse nurrumisega, nagu kassid seda tavaliselt teevad, kui neil on mõnus olla. Nora oli siiralt üllatunud: „Kuule, sa nurrusid nüüdsama nagu kass! Ma ei teadnudki, et draakonid oskavad nurruda.“ Nospel läks näost punaseks ja ahmis õhku: „Jama! Draakonid ei nurru, draakonid möirgavad, sisisevad ja puhuvad tulesädemeid! Draakon on seikleja! Ega draakon ei ole mingi koduloom nagu kass!!!“ Jutu katkestas pööninguluugi kolin ning väike pulgakommiroosa draakonitüdruk pistis oma pea luugist sisse ja hüüdis: „Nospel, tule ruttu, kohe algab!“ Luuk sulgus sama kiiresti, kui oli avanenudki. „Vabandust, et ma teid tutvustada ei jõudnud. See oli minu pisike õde Mellisia. Ta teebki kõike hirmus kiiresti,“ selgitas Nospel. Aga nüüd läks ka päriselt kiireks, sest algamas oli draakonilaste igapühapäevane seebimullisõda. Nora piilus pööninguluugist katusele ning pidi üllatusest keeletuks jääma. Korstnast paremal pool olid rivis kaheksa väikest draakonit ning vasakul pool seitse pisikest draakonit. Vasakul pool Mellisia kõrval oli üks koht veel vaba ning sinna Nospel kiirustaski. Korstna otsas seisis maailma ilusaim draakonitüdruk ning hoidis käes punast draakonipildiga rätikut. Kõlas käsklus: „Tähelepanu, valmis olla, läks!“ ning rätik langes alla.